Mõis
Leebiku külas asus kunagi Leebiku mõis, esmalt 1531. aastal, kui mõisa nimi oli veel Abenkat. Keskajast kuni 17. sajandi keskpaigani kuulus mõis Styrkidele, kes olid baltisaksa vana aadlisuguvõsa.
Vesiveski
Veski töötas Õhne jõel veeturbiinide jõul. Seal tehti tangu, jahvatati leiva- ja loomajahu. Leebiku veskil oli ka elektrijaam, kust said valgust veski, mõis, vallamaja, meierei ja kolm lähimat talu. Leebiku oli esimene küla Eestis, mis sai elektri. Viimastel aastakümnetel oli Leebiku veskis villatööstus. Töödeldi villa ja kedrati lõnga. Veski töötas viimati 1990.aastate alguses.
Õhne jõgi
Õhne jõel on olnud mitmeid nimesid: Õhne, Suislepa, Omuli, Omeli, Ömel. Jõge mainiti esmalt aastast 1478 (Omelsche hecke), sealt ka jõe saksakeelne nimi Ömel. Ühe legendi järgi olevat Õhne jõe nimi vanasti Ahne. Seda sellepärast, et jões oli elanud näkk, kes olnud ahne inimelude peale. Igal aastal nõudis see ahne näkk endale andamit uppunud inimeste näol. Sellepärast siis kutsutigi jõge Ahne jõeks (rahvasuust, jut.Elma Mälk).
Õhne jõgi on 103 km pikk, saab alguse Veisjärvest ja suubub Võrtsjärve. Veeteena oli jõgi veel möödunud sajandil väga tähtsal kohal. Omal ajal oli Õhne tähtis ka palgiparvetusteena. Sellest jutustas 1940. aastal oma mälestustes Eesti Rahvaluule Arhiivile Voorust pärit J. Kala. Ta rääkis, et u 30 aastat tagasi raiuti metsadest palju palke, mis veeti regedel alla Õhne jõe kallastele, nõnda, et Tõrvast Suislepa sillani oli jõe kallastel näha palgivirnugi. Kui jõe jää oli sulanud ja vesi alanenud, siis lükati palgid vette ja lasti ujuda Leebiku veskini. Parvemehed kõndisid kahel pool kallastel ja lükkasid pikavarreliste pootshaakidega kaldast eemale neid palke, mis olid otsaga kaldasse kinni jäänud ja sellega takistasid palkide ujumist. Ülemisest Õhne jõe osast palgid kogunesid Leebiku veski tammi ette. Siis päästeti liigvee väravad valla ja lasti palgid läbi lahtiselt edasi Suislepa silla alla. Seal oli jõgi laiem ja veevool otsem. Seal koostati palkidest parved. Esimese parve järele kinnitati teine ja nõnda edasi. Mõnikord kujunes palkidest 40-50 parve järjest. Parvetajad elasid parvedel telkides. Kui Võrtsjärv oli ületatud, kandis Emajõe vool neid Tartuni, kus palgid veest välja tõmmati ja lauavabrikusse veeti. (www.suislepa.ee/ajalugu/ohne-jogi/)
Watermill River House
Watermill River House oli kunagi mõisa juurde kuulunud vesiveski ait/vanakraamikuur. Esimesed dokumendid Leebiku vesiveskist pärinevad aastast 1894, mil jooniste peale on märgitud praegune hoone.
Vanadest dokumentidest nähtub, et aida seinad olid tehtud palkidest, põrand ja lagi laudadest. Just selletõttu on ka praeguse elutoa sein osaliselt palkidest, et säilitada killuke hoone ajaloost. Lisaks on sisekujunduses kasutatud veel ajaloolisi puittalasid. Hoone restaureerimise käigus oli näha, et palkides oli palju pommikilde, mis annab märku, et hoone pidas II maailmasõja pommidele vastu ning jäi alles.
Veski juurde kuuluvas aidas tegutses kolhoosi ajal puidutöökoda. Seal tehti lihtsamaid puidust tooteid, näiteks aknaraamid, puituksed jms. Viimati töötas puidutöökoda 90ndatel. Hiljem on töökoda tühjana seisnud.
2021. aastal pandi puidutöökoda müüki ning see leidis uue omaniku, kellel oli soov vanale hoonele uus elu anda. Renoveeritud hoonest sai hubane majutus nimega Watermill River House.